Onel

Hei kõigile!

Ja ma võin südamerahus öelda - sess on läbi! Arvasin, et minu jaoks saab ta veidi varem juba läbi, aga ei - sain veel nädala alguses kirja õppejõult, kelle aines oli mu hinne kahevahel ja kes soovis minuga vestelda. Muidugi pakkus ta välja ka võimalust, et saan korraga hinde ära - B - ja ei pea tulema. Aga teades ennast - kui saab kõrgemale püüelda, siis miks mitte :D
Eile käisin siis n-ö vestlemas: olin esimene, kuna alustati kõrgematest hinnetest, ja kokkuvõttes polnudki midagi hullu. Pidin vaatama oma töö üle ja parandama sealsed vead. Sain sellega hakkama ning hinne oli paigas. Kui ära minema hakkasin, tänas õppejõud mind veel üle terve auditooriumi "ilusa töö" eest. Väga hea tunne oli. Minu lemmikaine ja lemmikõppejõud siiski. Mul on täitsa kahju, et ma uude semestrisse ühtki sellist ainet mahutada ei saa.
Muidugi - nagu juba tavaks on saanud - seostuvad selliste raskete perioodidega minu jaoks ka pingelangused, mis kujutavad endast paaripäevast haigusekuuri. Seekord hakkas jant pihta juba esmaspäeva päeval, kui lõpetasin veel uurimistöid. Loodan palavikust vabanemist nüüd siis täna või homme, muidu jääb hulk olulisi asju tegemata. Üle pika aja sai nauditud ka sellist asja nagu magamine. Kuna jõudsin eile päriskoju ja siin kõik nii ootasid mind, siis polnud kellelgi midagi selle vastu, et ma ennast raviks ja nii läksin eile õhtul vist 7 ajal magama ja tõusin nüüd pärast 9 üles. Minu jaoks erakordselt palju magatud tunde :D
Aga seoses uurimistööga - tahtsin sellest kirjutada kohe, kui seda kogesin, aga aega ei jagunud. Ühesõnaga, sain osaks järjekordsele lahedale ülikoolikogemusele. Nimelt - meie uurimistööde tähtaeg oli selle nädala esmaspäeval. Kuna kellaaega kirjas polnud, oli õppejõud sellega arvestanud ja aktsepteeris ka selliseid töid, mis polnud talle just otseselt üle antud vaid tema kabineti ukse alt sisse libistatud. Kui lahe!
Niisiis - kuna minu vastutusel oli 6 tööd, mille pidin ära viima (2 enda oma ning 4 kursaõdede oma), suutsin ma oma tegemistega venitada nii kaua, et raamatukokku printima ma enam ei jõudnud. Siis aga aitas mind välja üks tore kursaõde, kes kutsus enda poole (super kaunis kodu, mul lihtsalt pole sõnu :D ) ja printis mulle kõik vajaliku kenasti välja. Ta elab ise Annelinnas ja niiisiis läksin esmalt sinna ning seejärel Tiigile, oma õppehoonesse. Kui kord koolimajja jõudsin, oli kell juba pool 12 öösel - teoreetiliselt jõudsin isegi enne tähtaja lõppu :D (tegelikult tean, et töid sai viia veel hiljem ka). Sealt edasi siis aga juba väikse üminaga kodu poole. Tuju oli hea - kõik, mis vaja, oli lõpuks tehtud. Kogu seda matka saatis kaunis lumesadu ning naljakas tunne - ega iga päev pole tulnud vajadust pimedas koolimajas ringikolamiseks :D

Tänast ehet võib aga iseloomustada nii, et siinne idee pärineb kunagi nähtud Evita klambrilt - tahtsin ise ka proovida nende kettidega midagi. Loodan, et nad juuste külge kinni ei jää :P
Ehte saaja jäi igatahes sellega rahule ja nii on ka minul hea meel.

Nüüd loodan vaid, et tervis annab paranemismärke ja et saan pühendada oma vaheaja pärlitele - ainuüksi mõte sellest teeb tuju rõõmsaks :)

Teile aga, kallid blogilugejad, kõike kaunist ja mittekülmetamist - pange ikka soojalt riidesse ;)
Järgmise postituseni (plaanin nüüd aktiivsem olla :D )

helena