neljapäev, 29. oktoober 2009

Mõjule pääsemiseks vajab ehe näitelavaks õiget inimest, kes hingab temaga ühes rütmis


Olen ise väike, kuid ego on mul suur

Sisenedes Tanel Veenre minimalistlikku paelkirja kandvale näitusele «Ehe», jõudis mulle kohale, et ehted ise on küll väiksed, aga neil on üüratu suur ego.

Tanel Veenre on mõistnud tõsiasja, et koosluses mõjule pääsemiseks vajab edevate ja äraspidiste egode paraad pompoosset näitelava. Iseenda vastandit või äraspidist peegelpilti. Ehte väärtust ei määra selles sisalduv puhta kulla või hõbeda kogus. Ehet ei tasu vangistada lumivalgesse klaaskappi tagatoas, kus ta hingata ei saa.

Mõjule pääsemiseks vajab ehe näitelavaks õiget inimest, kes hingab temaga ühes rütmis, või siis ruumi, mille lagi kõrgub kaamoseaegsetest pilvedest kõrgemal... laest tilgub ohtlikuna näivat vesist ollust.

Ehe ise on kontsentraat. Puhas ja tihe ühtaegu. Ehtes on vägi. Ehe on kihk luua juurde uusi maailmu. Pitsat, mis kinnitab fakti, nagu oleks valitud valikud ainuvõimalikud.

Inimese vajalikkusest või võimalikkusest räägib autor nii: «Miks kadus inimene ehte tagant? Istudes ateljees laua taga, hakkavad materjalid näppude vahel rääkima oma lugu, ma unustan inimese sootuks. Sel hetkel on need ehted nagu miniatuursed teatrilavad, kus kivid on küngasteks, korall teerajaks ja puutükk pöördlavaks. Mind huvitab vaid vorm ja selle sisemine loogika. Kui stseen on lavastatud, siis on lubatud inimesel taas tulla, aga kui ta ei tule.... Siis ei juhtu ka midagi.»

Tanel Veenre lubab inimesel taas mängu astuda, kuid neid mänge julgevad mängida ainult julged ja tugevad inimesed. Need, kes ei karda alla jääda energiakogumitele, mis koosnevad lisaks kullale ja hõbedale merihobukestest, mäekristalli druusidest, vaigust, korallidest, orhideeõitest, viiulihäälestusnuppudest, roobist ja keeltehoidjatest, turmaliinidest, puust, luust, korgist, sitikatest, vanast piibust ja millest iganes veel.

Tanel Veenre on korduvalt öelnud, et materjal pole oluline. Ega iseenesest olegi, aga mina loen tema materjalinimekirju juba ammu kui punkluuletusi. Oluline on pigem lõpptulemus. Valmis lavastus.

Veel nädala jagu on Rotermanni Nisurukkiveskis võimalus vaadata etendust, mis pärast seda ilmselt kümnete eraldiseisvate üksustena taas erinevaid elusid elama asub.

Näituselt leiab ka Tanel Veenre trükivärske raamatu «Kahtlused kunsti kujul», mis võimaldab heita pilgu 21. sajandi ehtekunstniku mõttemaailma. Tanel Veenre räägib selles raamatus endast, oma loomeprotsessist, olles ometi üsna universaalne. Ta näitab ilusate asjade kaudu seda, ehtekunsti eesmärk pole kindlasti olla lihtsalt kallis ja ilulev. Autor annab selle raamatuga inimestele võimaluse ehetekeele tähestiku omandamiseks.
Näitus
Tanel Veenre ehete näitus «Ehe»
Tallinnas Rotermanni Nisurukki­veskis
Avatud reedeni kella 12–17
---
Minu paari päeva tagune leid siis. Ise kahjuks näitust külastada ei saa, kuid kellel võimalik, tehke seda kindlasti - oma muljeid võite vabalt siin kommentaariboxis jagada :)
Igatahes, nagu ma ka Tanel Veenre koduleheküljelt www.tanelveenre.com juba selgeks tegin, on tegemist imeandeka inimesega, kellest ma küll varem kuulnud olen, kuid kelle töödesse sügevamalt süüvinud pole. Artikkel paelus mind just sõnumi enda ning kauni sõnastuse tõttu.

3 kommentaari:

Lucy ütles ...

Jah, ma ka ei jõudnud sinna, nii kahju tegelikult. Kuid selle asemel käisin hoopis Helsingi Disainimuuseumis, kus on hetkel käimas Soome ehete näitus läbi aegade, see oli alles võimas näitus! :) Kui huvitab, siis infot saad siit- designmuseum.fi

Helena ütles ...

oo, väga lahe - sul sai ikka üsna suurejooneline asi ette võetud :D
ma ei kahtlegi, et muljed olid suurepärased :)

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...