teisipäev, 4. november 2008

Biddable

* Postitus on pühendatud Liisule, kes meeleheitlikult ootas seda sissekannet (:


Nii, nüüd täpsemalt minu juhtumistest. Kõigepealt leppisin kokku, et saan lõpuks ometi katsetada seda keed, millest olen juba ammu mõelnud. Algne idee pärineb ühelt pulmaehte komplektilt, kuid muutsin disaini ja arvan, et nii on parem.
Esiteks proovisin seekord olla säästlik ja küpsetamise asemel roose keeta. Tean, et põhimõtteliselt on see võimalik, sest keetsin ühe cernitist vesikupu oma kunstikooli kompositsiooni diplomitööle ja tulemus oli väga vastupidav. Keetmist soovitasid ka müüjad poest, kus cerniti sain. Kodus aga ei olnud see keetmisprotsess just eriti positiivsete tulemustega. Lisasin roosid vette natuke enne keemist ja läksin siis korraks tuppa ning tulin kohe tagasi. Selle aja jooksul (1-2 min) olid õielehed üksteisest eraldunud ja pisemad roosid mõnusalt pudruks varisenud. Jätsin nad esialgu ju vee põhja, kuhu olin nad ettevaatlikult lusikaga ühekaupa asetanud, kui aga kööki tagasi tulin, oli mul potis paras tivoli ja üksikud õielehed koos mõne vastupidanud roosiga möllasid ringiratast, suur mullimeri ümberringi. Vanaema püüdis neid lilli veel kuidagi päästa, kuid cernit oli oma tugevuse kaotanud ning alles oli ehtne puder. Tuju rikutud ja tegemisisu läinud.
Nii ei leidnud ma kogu järgneva nädala jooksul enam aega küpsetamiseks ning poolvalmis kett, mis ootas vaid veel roose, seisis laual.
Kui jõudis kätte nädala lõpp ning nädalavahetus oma esinemismölluga oli möödas, keskendusin uuesti roosidele. Mulle tuli külla Liisu ning õpetasin tallegi rooside meisterdamist, ise samal ajal uusi valgeid vorpides. Ma ei tea, kas talle kokkuvõttes meeldis neid teha või ei - mina igatahes sain selle aja jooksul omad lilled taaskord valmis ning läksin uuele katsele: seekord kindlapeale ahju. Ja mis seal ikka - jäin tulemusega rahule ;)
Kõige selle juures on üksainus AGA. Liisu, kes on ka minu kunagine kunstikoolikaaslane, soovitas mul roosid seekord katsetuseks lakkimata jätta. Ütles, et lakk muudab mingil määral rooside pehmet ilmet ja ka värvikuma. Toimisingi siis nii, kuid juba rooside lükkimisel valmistehtud ehtele tundus mulle, et nad on justkui hapravõitu kas või seetõttu, et nende ümber on nii palju pärleid, mis pidevalt ringi keerlevad ja roosi servi võivad ohustada.
Tulemus sai kokkuvõtteks päris nunnu, kuid leppisime kokku, et kui mõni õieleht ära peaks murduma või mõni roos üldse katki minema, siis olen täiesti nõus ehet koheselt ära parandama.
Loodame siis lihtsalt, et selleks ei teki vajadust ;)

Nii palju siis sellest seiklusest.
Õppisin nii palju, et eelistan edaspidi ahju. Põhimõtteliselt on võimalik cernitit siiski ka keeta, kuid sel juhul peab olema kursis keetmiseks vajalike tingimustega. Muidu on tulemuseks pajapoti-roositivoli (:

Kõike head ja lennukaid ideid ;)

4 kommentaari:

Liisu ütles ...

oh sa poiss, lõpuks valmis ja nii ilus, ja väga hea ikka et sa neid ei lakkinud. nyyd sobivad need tuhmid pärlid hasti nende roosidega :)
jaa see komplekt on ikka minu lemmik. ma kohe teadsin et sellest midagi ilusat tuleb :P

Anonüümne ütles ...

Fantastiliselt ilus :) eriti see läbipaistvate, mattide ja piimjate pindade, metalli ja siidpaela kooskõla. Sobiks suurepäraselt ka pruutkleidi juurde

helena ütles ...

Aitäh!
Kuusjuures minult on mitmeid kordi küsitud, kas see on kee on pulmadeks :) Aga ei ole tegelikult. Kuigi - idee pärineb tõesti ühelt pulmaehete komplektilt ;)

pille ütles ...

See on nii kohutavalt ilus

LinkWithin

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...